Matkal läbi Eesti erinevate restoraniköökide saab minu üheksandaks peatuspaigaks "La Bottega", mida peakokana juhib Nicolo Tanda. Meest võib liialdamata pidada itaalia köögi importijaks Taanilinna. Vanusele vaatamata särab Nicolo nagu vahemereline päike. Maailmas palju ringi rännanud mees saabus Eestisse läbi Soome. kokandussaade Eesti 2011.

Restoran "Chedi" on võrdlemisi nooruke tegija. Modernsele aasia köögile spetsialiseeruv restoran kuulub Eesti gurmeemaailma eliitklassi ja loomulikult sõelusid mu püksid püüli, sukeldudes järjekordselt tundmatusse. Õnneks oli uudishimu hirmust suurem ja algaski uus seiklus "Chedi" peakoka assistendi Vova käe all, kes pidas esmavajalikuks mind kurssi viia hiina köögitööliste maailmapildi ning töökorraldusega. kokandussaade Eesti 2011.

Jätkates oma maitseelamuste jahti läbi eesti restoranide köökide, sukeldun järjekordsesse keldrisse. Seekord viibin kõlava nimega kohakeses "Võitlev Sõna". Mõtisklesin omaette, millega selle koha köögipool mind üllatab. Kas siin domineerib sõna- või mõttejõud? Või on hoopis viie pipra segu selle köögimaailma algaineks? Kuna oma silm on kuningas, ei jää ma pikalt kohmitsema, vaid astun reipalt tundmatusse. Või täpsemalt - alustan seekordset kokandusavantüüri. kokandussaade Eesti 2011.

Maailma saab avastada mitmel moel - reisides, lugedes, mediteerides, inimestega suheldes. Vahel ei pea selleks isegi kodulinnast lahkuma - sisened hiina restorani kööki ja oledki teises ruumis. Kultuuriliselt, keeleliselt ja maailmavaateliselt. Pagana kahju, et hiina keelt ei oska... Aga ehk õnnestub mõned retseptid näpata? kokandussaade Eesti 2011.

Jätkates oma rännakut köökide maailmas, jõudsin läbi Hiina, India ja Pakistani jälle Kaukaasia retseptideni. Seekord siis Nõmme ja Mustamäe piiril asuvasse gruusia restorani "Pirosmani". Söögikoha käivitaja ja perenaine Maka tuli spetsiaalselt minu pärast kööki tööle, et mind juhendada, harida ning aidata. Naine saabus koos abikaasaga Eestisse 19-aastaselt, põhjuseks - sõda. kokandussaade Eesti 2011.

Oma tundelisel teekonnal läbi Eesti restoranide sattus Wend taas maa alla - keldrisse, kus podises, küpses ja kees restoran Clazzi köök. Täiesti Tallinna vanalinna südames, Raekojast kiviga visatav turisti- ja gurmaanilõks. Selle maailma jumalaks s.t peakokaks oli valgevenelane Konstantin Kisseljov, kelles pesitses terav huumorimeel ja lõunamailselt särtsakas iseloom. kokandussaade Eesti 2011.

Enne Kristuse sündi lõi üks Armeenia mees Tigran riigi, mis laius Kaspiast Vahemereni. Tänaseks on sellest alles jäänud vaid legend, kui Suurest valitsejast. Paar tuhat ja mõnikümmend aastat hiljem avas Tallinnas üks teine Tigran oma restorani, et pakkuda Armeenia roogasid Läänemere-äärsetele asukatele. Ja tundub, et läks õnneks - Tigrani ðaðlõkibaar on juba üle kümne aasta avatud ning toimib vaatamata majanduse kõikumisele väga edukalt. Huvitav miks? Kas asi on toidus, veinis, maagias või eksootikas? kokandussaade Eesti 2011.

Priit Kuusk e Wend, kes ka ise avaldas kokaraamatu, võtab ette rahvusrestoranide tutvustamise põneva teekonna, lüües kaasa kõikvõimalikes köögiametites. Visuaalselt lummavad restoraniköögid meenutavad oma tempolt elu allveelaevas. Neis on esindatud eri rahvused hiinlasest armeenlasteni, kes kõik on oma elu sidunud Eestiga ja nõus vaatajatega jagama oma rikkalikke kogemusi ning kokakunsti filosoofiat. Usalduslikus köögiõhkkonnas koorub välja ka mujalt tulnud inimeste Eesti eluga kohanemise, eesti keele õppimise, pere loomise ja töö otsimisega seonduv. Igas osas avaldab peakokk oma lemmikretsepti ja muidugi valmib see roog ka kaamerate ees. Esimene saade on restoranist "Chakra", kus hindust peakokaga töötavad kõrvuti pakistanlased ja Sri Lanka sõjapõgenik. kokandussaade Eesti 2011.

Olen Pärnus. Suvepealinnas, mis on talvel sügavas talveunises koomas. Ja ometi on siin kusagil tuksumas müütideaegne kohake - Gruusia restoran "Kolhethi". Olümpose jumalate ja kangelaste ajal käis "Kolhetis" vägilane Iason koos argonautidega näppamas müütilist kuldvillakut. Mis seal salata - vaatamata tänapäevale - loodan isegi näpata retsepte ja killukest Kaukaasia soojust, mis "Kolhethi" pärnakate ning supelsakste seas hinnatuks on teinud. Näis, mis saab... kokandussaade Eesti 2012.

Alustades oma järjekordset köögirännakut Tallinnas asuvas Aserbaidžaani rahvusköögis "Kishmish", üritasin pingsalt meelde tuletada selle maaga seonduvaid fakte. Nii: pealinn Bakuu, president Alijev. Eeee, mis veel, ahjaa, pompoosne Eurovisioonishow. Nafta. Shia islam. Piiritülid armeenlastega. Ehh, ongi kõik. Pole just palju, aga eks pistame siis nina ja näpud aseri köögimaailma, mille kaudu maast ning inimestest enam aimu saada. kokandussaade Eesti 2012.

Selleks, et maailmale tiir peale teha ei pea kodust lahkuma. Maailm on siinsamas. Meie kodus. Meie köögis. Imelised maitsed, imelised inimesed! kokandussaade Eesti 2012.

Köök, see on imede sepikoda! Köögis on alati midagi uut! Köögis on võimalik alati õppida! "Köögikodanike" finišis on Paul Senosi Lõuna-Aafrika Vabariigi köögi imedega! kokandussaade Eesti 2013.

"VS"-is on kokaks 20 aastat Eestis elanud vietnamlanna, kes õpetab mulle imelisi asju nagu Tom Thit Cuom ja Bo`Luc Lac. Ehk maakeeli krevetiliha rull ja raputatud loomaliha! Cool! kokandussaade Eesti 2013.

Faruk Güllüoglu - minu esimene kokkupuude türgi köögiga. Teejuhiks krutskeid täis Ahmet, kes pühendas mind ka baklava valmistamise saladustesse. Oh püha taevas, kus sellega oli alles mässamist... Magusasõprade püha graal? kokandussaade Eesti 2013.

Selleks, et süüa Eesti parimat hamburgerit, tuleb sõita Kuressaarde. Seal askeldab ðoti/eesti juurtega kanadalane Derek, kes reede ja laupäeva öösiti näljaseid pidulisi toidab. Eesti parima hamburgeri retsepti näppamiseks tuli köögikodanikul kõvasti külma trotsida. Aga asi oli seda väärt! kokandussaade Eesti 2013.

"Talleke ja Pullike" - külalislahkus on usbeki kultuuris kesksel kohal. Lahkus külalise vastu, sõltumata tema rahvusest või usutunnistusest, on iidne traditsioon, mida pole murendanud ei nõukogudeaegne ideoloogia ja suhtumine inimestesse ega ka geograafilised vahemaad. Nii on Õismäelgi võimalik läbi toidu osa saada usbeki köögi imedest, lugudest ja legendidest. kokandussaade Eesti 2013.

"Momo" - mis imevägi küll tõi noored ja ettevõtlikud jaapanlased Daigo ning Masashi Eestisse? Rein Raud? Baruto? Tähed taevas? Aga siin nad on, et meile meie endi emakeeles jaapani köögilt saladuskatet kergitada. kokandussaade Eesti 2013.

Teel olles juhtub vahel eriskummalisi lugusid, mis teebki õigupoolsest seiklusest seikluse. Sa ei saa kunagi päris kindel olla, et asjad lähevad nii nagu plaanitud. Nii läks ka ühel tavalisel köögikodanike matkapäeval kui põrkasin kokku grupi ukrainlastega, kes kummaline küll, arutlesid keset linna erutunult toiduteemadel. Ja veel mulgipudrust. Loomulikult tundsin huvi, mis toimub. Ja nii sattusin täiesti juhuslikult rahvaste ühiskööki, mille uksest tavaturist sisse ei satu. kokandussaade Eesti 2013.

Kulgedes köögikodanikuna restoraniköökide kirevas maailmas, olen jõudnud oma teekonna ekvaatorini. 16. köögimaailma keskjoonele linnas, kus Alma Mater on juba 1632. aastast pakkunud toitu teadmistenäljas inimvaimule. Tartu. Heade mõtete linn. Minu ülikoolilinn. Erinevalt maakera ekvaatorist pole päike siin seniidis, vaid kusagil tiheda pilvekardina taga ja taevast nõrgub külma vett. Aga vaatamata vihmale on enesetunne äraütlemata hea. Õhus aimdub haistmiselundeid erutavaid lõhnu, uusi teadmisi, põnevaid avastusi koos uute tutvustega. Lähen Argentiinasse. Astun restorani nimega "Meat Market". kokandussaade Eesti 2013.

"Chedi" on minu kaheaastase köögimatka ainus koht, kuhu pöördun tagasi teist korda. Mitte põhjusel, et just siin tekkis sõltuvus, mis jälle ja jälle nõuab rahuldamist (neid kohti on teisigi), vaid täiesti proosalisel asjaolul - "Chedil", kui viimastel aastatel eesti restoranide top viies troonival restoranil on Loongi asemel uus peakokk. Räägitakse lausa, et Michelini-tärni kogemusega mees. Aga see on asi, mis väärib tähelepanu, sest Michelini tärniga tunnustatud saladusi pole mul seni õnnestunud paljastada. Äkki nüüd. kokandussaade Eesti 2013.

Ateistina on mul isiklikult mõningased kahtlused Jumala olemasolus, kuid hea söök on igati jumalik nähtus. Hmm, see kõlas nüüd küll usutunnistusena, aga tunnistades endale ausalt, et krishnaismist ei tea ma sisuliselt midagi, on seda põnevam uurida, mis asja siin Hare Krishna templis aetakse. Loodetavasti paotab siinne õpetaja Ananda Vardana natuke ust, mis läbi kokakunsti juhib ka mind, teadmatut kokapoissi, edasi valguse suunas - koos mõne uue retseptiga jumalikust toidust. kokandussaade Eesti 2013.

„Dao Huas“ avaneb mu ees järjekordne uus maailm - Hiina, mida ma nende köögi pärast väga armastan. Jättes kõrvale poliitika, huvitab mind „Dao Huas“ järgitav kokandusfilosoofia, mida praktiseerivad noored vihased mehed, kes on saanud koolituse Hiina ainsas kokakunsti kõrgkooolis - Chengdu kulinaariainstituudis. Mehed, kes usuvad, et vaatamata Eestis kiratsevale maitseaineturule, on siin siiski võimalik teha süüa nii nagu koduhiinas. kokandussaade Eesti 2013.

"Annön" - huvitav mõte - rahvuse määraja on köök. Miks ka mitte. Kellele keel, kellele geenid, kellele köögikultuur. Miks siis muidu öeldakse: oled see, mida sööd. Nii, hetkel võtan teadliku riski natuke korealaseks muutuda. Polegi hullu - vähemalt maitseb hästi! kokandussaade Eesti 2013.

Talvel on külm ja paha. See imbub ihusse, hinge ja mõtetesse. Nii me hulgumegi kalgilt ja külmunult, otsides killukest sooja saunast ning teki alt. Liisime Egiptuse päikest ja passime liviko sooja aluspesu. Aga siinsamas, näiteks "Bolliwood'is", on kuumi maitseid ja eksootilisi toite, mis pikaks ajaks loovad tunde, et su kõhus on ahi, mis külma peletab. Kütteks India aastatuhandetega kogutud maitsekombinatsioonid, mida tahtmise korral on imelihtne ka kodus kokku keerata - Mitra ja Lalbabu abiga. kokandussaade Eesti 2013.